Mägine teispäev

Eile alustasime oma päeva kaunis kämpingus looduses. Ma enne vist ei maininud, aga kämpa nimi on Camping Altaussee Temel, väga väike, lihtne,kuid armas ja vaikne koht. Hommikul oli esimest korda nii selge, et nägime kaugemal lumised mäetippe.

Saime varakult minema (nii kella 11 paiku), et varakult Dachsteinis olla. Läksime siis teisele katsele, kuna kaks päeva varem ei õnnestunud meil tormi tõttu mäkke saada. Sõitsime siis ja rõõmustasime, kui varakult (meie jaoks) me kohale saame (loe: mitte kõige viimastena, kui kõik teised on juba ära läinud, nagu tihti juhtub), kui nägime teel vilkuvat noolega silti, kus oli kirjas üks minule tundmatu sõna. Kilomeetrike edasi sõites saime selgust, et see sõna tähendas “ümbersõit”, ehk siis toimusid teetööd. Meil Eestis pannakse nooled ja keelumärgid ja tõkkepuud, et iga puupea aru saaks, siin on kenasti viisakas saksakeelne silt, millest, ma kujutan ette, kohas, kus turiste voorib, palju abi ei ole..aga ehk on teised targemad kui meie. Tanel sai siis hea jupi maad oma tagurdamisoskust harjutada. Ümbersõidutee aga oli palju kurvilisem ja üle mäe. Suht poole peal saime selgeks, et mida varem haagise maha jätame, seda parem. Auto urises nagu loom ja töötas kõvasti, et meid ja haagist esimese käiguga mäest üles vedida. Tegime peatuse enam-vähem sirgel pinnal tee ääres, panime kivid rataste ette ja lootsime, et haagis on endiselt seal, kui tagasi tuleme.
Ülejäänud tee oli juba tuttav. Mäest üles viib tollitee, tax on 14 euri. Tee üles oli nagu ikka kitsas, kurviline ja väga mäest üles, kuid see enam ei hirmuta, Norras saime seda nii palju. Siinsed teed on võrreldes Norraga kaks korda laiemad. Ilm üles jõudes oli ilus, nii et ostsime pilteid ära, koos tolliga 99 euri. Saime kohe esimese gondli peale ilma ootamata. Jõudsime umbes 3000m kõrgusele ja vaade ülalt oli vapustav. Saad aru, mida näed, kuid see on kuidagi nii hoomamatu. Mäed, nii kaugele kui silm seletab, kõrged ja lumised, rohelised ja madalamad. Üleval oli vaateplatvorm Skywalk, mis on ehitatud mäe otsa nii, et ulatub üle selle serva. Seal otsas on veel klaaspõrand, nii et seal seistes on näha mõned sajad meetrid allapoole enne kui mingi pind all on. Pilte on nii palju, ei suuda valida, mida siia panna…ja ükski pilt ei suuda edasi anda tõest pilti või tunnet, mis tekib sellist maastiku vaadates.

Seal oli veel kahe kalju vahele tehtud rippsild, mille keskes oli väike trepp, mille lõpus avaneb imeline vaade kogu orule (pilt minust poistega on seal tehtud). Rippsilla lõpus on sissepääs jääpaleesse, kus on välja pandud mitmeid jääskulptuure ning kus jalutades on peakohal umbes 6m jääd. Poisid olid sellest vaimustuses, kuigi välja jõudes olid kõigil sõrmed külmad. Viimane pilt on nö külaliste raamat, kuhu iga külastaja saab oma käed jälgedesse asetada ja oma käte soojusega jäljed sügavamaks sulatada.

Kõige lõbusam nende jaoks oli muidugi lumi. Tegid seal lumesõda ja lasid veidi liugu. Pärast sõime restoranis sooja suppi. Üllataval kombel olid toitude hinnad seal odavamad kui Hallstattis. Alla jõudes said lapsed veel veidi mänguväljakul mängida, ning olime valmis oma haagist otsima minema, mis õnneks oli endiselt sama koha peal.

Kuna tegime plaane natuke ümber juba, otsustasme plaane veelgi ümber teha. Otsustasime minna sõitma alpiteele ehk Gloßglockner Hochalpnerstraße, mis on pm tee üle alpide. Olime eilse päeva jooksul kaks korda umbes 3km kõrgusel.
Sinna sõites teadsime, millal see tee algab, just tasuline lõik, ja otsustasime sinna sõita, kuid jällegi tekkis meil kahtlusi, kas meie autoke suudab haagise niigi kõrgele vedada. Enne tolli jõudmist juba otsustasime tagasi alla pöörduda, et see maha jätta. Olgu öeldud, et see tee on kitsam kui meie tavaliselt kahesuunalised teed ja ühtki kõrvalteed sel kõrgusel enam ei ole, on vaid väiksed “taskud” peatumiseks. Ja just sellisel teel otsustasime ÜMBER PÖÖRATA! HAAGISEGA!! Ütleme nii, et kõrgused mind väga ei hirmuta, eriti peale kahe viimase suve reisi, kuid mul oli ikka korraks junn väga jahe. Pöörasime tagasi, haakisime end lahti ja sõitsime üles tagasi, ainult et avastada, et ainult veidi maad edasi, enne tolli oli suur ja lai, üldse mitte kaldus parkla. Aanyway…. et sinna üles teele sõita, auto sidureid kärsatama, tuleb sõiduauto eest maksta 35 euri, kui minna peale 18 õhtul,  on 10 euri odavam. Jällegi, need vaated…. selleks pole sõnu ja isegi pilt ei anna edasi kogu seda ilu ja majesteetlikkust.

Õhtu läks meil pikaks, kuna me polnud plaaninud selleks õhtuks ööbimiskohta. Sõitsime edasi Innsbrucki poole lootes tee ääres mõni mõnus koht leida, mis ei õnnestunud. Lõpuks kell 1, umbes 30km enne Innsbrucki peatusime teeäärses puhkekohas, mis alati rekkasid täis. Esimesest, mida nägime tuligi meil mööda sõita, kuna oli lihtsalt nii täis. Aga saime koha ja uni oli suht hea. Jätkub….