Slovakkia vihmamets – päev 5

Hommikul ärkasime kõik üsna puhanuna, kuna ei kirikukellad ega maantee müra ajanud üles. Õhtul istusime küll Taneliga veidi veel väljas ja limpsisime õlut, kuid uni hakkas kiiresti murdma ning saime üsna varakult magama.

Tegime hommikusöögiks pannkooke, pakkisime pikad riided kaasa ja läksime vaatama, mida siinkandis ka teha annab. Google andis meile teada, et siin lähedal on 2 koobast,mida on võimalik külastada. Kõigepealt läksime Demänovská Cave of Liberty juurde, kuid sisse ei läinud. Läksime hoopis selle taha metsa kolama. Seal lookles metsas matkarada, mis tundus täitsa huvitav künklik meile, kes me oleme harjunud lameda maaga. Kui hommik oli kena soe ja päikseline, siis üsna kiiresti läks ilm pilve ja hakkas vihma sabistama. Esimese vihmahoo ootasime puu all ära, siis ronisime edasi. Kuna ilm oli endiselt soe, ja ronimine küttis veelgi, oli vihm pigem mõnus värskendus.

Eriti lõbus oli metsas käänuliste ülesmäge looklevatel radadel ronimine Rasmusele, kellega koos turnisime ka veidi hirmutavat kitsas rada pidi üles väiksele kaljunukile, kust avanes kaunis vaade mägedele. Ka Tanel käis künka otsas ära, kuigi ta pelgab veidi kõrguseid. Niimoodi müttasime vihmases metsas u 2 h. Peale seda premeerisime end jäätisega ning läksime tagasi auto juurde.

Edasi sõitsime veidi edasi Jasna suusakuurorti juurde, kus plaanisime üles mäkke sõita ja seal ka veidi ringi kõndida. Selgus aga et, üles-alla pilet köisraudtee on 22€ täiskasvanule, mis tundus meile veidi kallis. Tanel ütles, et see mägi pole nii kõrgegi, et sellist raha küsida 😀 Kui käisime Austrias köisraudteega Dachsteinis, maksime vist u 80€, kuid seal üleval oli vaateplatvorm, rippsild, jääpalee ning lumi. Niisiis otsustasime autos oma kaasapandud võileivad ära süüa ja tagasi minna ning jääkoobast külastada.

Demänovská jääkoobas on Euroopa üks vanimaid koopaid, wiki andmetel mainiti seda esmakordselt 1299.a. Koopasse saab vaid giidiga igal täistunnil, koopas läbisime 850m, mis võttis aega umbes 45 minutit. Tuur ise oli slovakkiakeelne, mis pidi olema siinkandis tavaks, kuid kaasa anti väike paberike inglise keelse tekstiga, mida giid jutustas. Piletihind täiskasvanule on 8€, 6-15a lapsele 4€, Matu sai tasuta. Kes soovib koobast pildistada või filmida, peab juurde maksma 10!!! eurot. Parkimine maksab 6! Kui oleksime kahekesi olnud, oleksime kämpingust jalutanud, kuid lapsed olid juba niigi metsas ronimisest väsinud. Mõlema koopa juurde läks pikk pikk trepp, nii et kuna olime ühe pika trepi juba ära kõndinud, saime veel üles ronida enne jääkoopasse saamist.

Ma tegin pattu ja telefoniga ikka mõned pildid klõpsisin, kuid see on üsna mõttetu. Valgust isegi koopas oli, kuid seal oleks vaja statiivi ja lainurk objektiivi, muidu pildid tundub see nii … lame… lihtsalt kivid. Tegelikkuses oli see ikka päris võimas vaatepilt. Jääd oli veidi vähe, mis valmistas Matule pettumuse, kuid aprillist detsembrini see vaikselt sulab ja siis detsembrist aprillini vaikselt jälle külmub. Peale koopakülastust jõudsime alla ja otsustasime seal samas restoranis veidi keha kinnitada. Tellisime Slovakkia ja Hawaii pitsa ning kuni toitu ootasime jooksis Matu vihmas ja sõitis köiega edasi-tagasi.

Lõpuks otsustasime veel toidupoes käia. Kõigepealt juhatas google meid üht imeväiksesse külapoodi. Seejärel megasuurde kaubanduskeskusesse. Selleks ajaks olid poisid juba väsinud ja kõik turris, kuid kuidagi saime käidud. Vaated on aga nii ilusad. Matu muudkui päris, et kuidas need pilved ikkagi mägede vahele kinni jäävad??

Tanel: Siin on ka nii ilus, peab ikka kinni pidama ja pilti tegema. Mina ronin välja ja teen vihmas pilti, Tanel lehvitab soojast kuivast autost.

Õhtul nautisid poisid oma arvutiaega ning meie Taneliga läksime väiksele jalutuskäigule elu üle filosofeerima. Tänase öö veedame samas kämpinugus, homme jälle edasi.