Üle piiri – 13.päev

Hommikul ärkasime jälle palavas üles. Jube uni oli veel, kuid magada ei saanud enam. Pakkisime asjad kokku, Tanel tegi kohvi ja asusime lähima bensuka poole teele. Gaas oli otsas ja bensiini minimaalselt. Alla minnes pöörasime veidi valesti ja sattusime veelgi kitsama tee peale kui see, kust õhtul üles sõitsime. Tekkis juba kerge paanika (Tanelil, mitte mul. Mina olen alati arvamusel, et rahu rahu, küll mahub), kuna seal osad kiviaiad olid üsna kõrged ja teele lähedal. Üht isegi riivasime natuke ja Tanel tagurdas veidi kalde peal. Osav poiss! Edasi läks veelgi põnevamaks – nimelt tuli pikk kitsas väga vanaaegse väljanägemisega tunnel! Tanel läks kõigepealt uurima, et kas sealt ikka läbi mahume. Mahtusime. Kuid ma arvasin, et see on küll kõige kõhedam tee, mida sõitnud oleme. Aga saime suurele teele tagasi ning jõudsime õnnelikult bensiinijaama! … Kuhu me sisenesime valelt poolt, kuna meil on juhtumisi bensiini- ja gaasipaagid vasakul pool. Aga hullu ei juhtunud midagi. 

Niisiiis jõudsime lõpuks Sloveeniasse! Jube enne piiri jõudsime ummikusse. Nimelt kontrolliti piiril kõigi dokumente. Juba enne piirupunkti aga olime kavalad ja ostsime tollikleepsu ära, et ei peaks pärast ukerdama. 15 eurtsi. 

Tanelil oli Sloveenia kaardile pandud üks tärn ainult- üks koobas, aga ta ei tahtnud ikka seda vaatama minna. Mina siis ütlesin, et tahan Soca jõge näha, pidi kole ilus olema ning pakkusin, et lähme üles lääne poolt – seal tundub mägine ka, Tanelil tore sõita – talle mäed väga meeldivad. Läksimegi siis. Mäed hakkasid paistma ja Tanelil venis suu kõrvuni. 

Jõge nägime ka, kuigi see oli väga kitsaks kokku kuivanud. Selle värv aga oli väga ilus hele hele piimjas sinine. Poisid said kive vette visata ja mina tegin pilte ja videosid, Tanel puhkas.

Võtsime jõe ääres metsas ka väikese jalutuskäigu ette, kõndisime veidi eemale väikesest parklast, mis oli autosid täis. Sellest parklast algasid raftingu- ja kanuumatkad. Poistele meeldis jõe ääres väga. Kuigi vesi oli külm, oli kive palju ja loopisid neid isuga. 

Sõitsime edasi, lootsin et jõgi läheb sügavamaks ja näeme väikseid kärestikke, kuid tee kulges üsna kõrgel mägedel kohati ja jõgi jäi kaugele. Samuti ei olnud tee ääres just palju peatuskohti, eriti veel selliseid, kuhu haagisega mahuks. Õnneks siiski ühe sellise leidsime! Ja oi, kui ilus see väike jõeke oli! See värv oli lihtsalt nii lahe! Nii raskse oli seda pildile jäädvustada, nii et värvid jääksid õiged, aga peaaegu…

Peale peatust jõe ääres hakkas tee tõusma ülespoole. Muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Pakkusin küll Tanelile, et võin ise sõita ja ta saab ringi vaadata, kuid ta arvas, et silmad kinni ei näe niikuinii midagi – ta ei julge vaadata välja, kui mina sõidan 😀 Noh, ega see tee oli päris hirmus kah. Ta arvas, et ma võiks järgmine kord rohkem uurida neid mägiteid, kas sinna ikka tasub ronida. Auto tegi kõva tööd, et meie haagist u 1600m kõrgusele vedada. Ja see tee tundus nii lõputu! Auto veits kärssas, aga vaated olid ilusad! Ja lõpuks jõudsime tippu ka!

Teiselt poolt allatulek oli juba kuidagi mõnusam ja laugem. Õhtul saime veel ühes väikeses linnakeses sularahaautomaati otsida, kuna me polnud kindlad, kas järgmises peatuskohas saab kaardiga maksta. Oleme ühel parkimisplatsil. Ööpäev on siin ainult 12€, aga see on põhimõtteliselt lihtsalt ainult parkla ka. 

Vaatame, mis homme teeme 🙂

Kilomeetreid läbitud: 

Samme: ?? Ei jõudnud Rasmuse kella vaadata, enne kui Eesti aja järgi uus päev algas ja see end ära nullis. Aga samme ikka tuli 🙂