Mõnest päevast on saanud veel mõni päev…

Oleme endiselt Eestis, kuigi plaani järgi oleksime pidanud juba Poolas olema. Haagis pole endiselt veel korras, kuigi juba edeneb. Mina muidugi juba olen paanitsenud ja pisaraid valanud. Viimased kolm nädalat olid piisavalt hullumeelsed ja väsitavad, et mu emotsioonid lõid pea kohal kokku. Kõik algas sellega, et tormisel ja vihmasel õhtul kui Tanel oli järjekordselt remontimas, avastas ta, et vett tuleb ikkagi sisse. See ajas ahastusse nii tema kui minu. No kust see vesi nüüd siis tuleb?? Sai ju kõik kinni pandud… okei, hommikul vaatame, kui enam ei saja. Hommikul aga vaatasin Lilot ja mõtlesin, kurja ta on ikka nii paksuks läinud. Silitasin teda ja hakkasin ta kõhtu katsuma…. kujutage ette aga seal oli liigutusi tunda. No tere tere, temal kutsikad tulemas! Ragistasin oma ajusid kõvasti, et meenutada millal tal see jooksuaeg oli ja kus me sel ajal olime ja käisime…suht keeruline ülesanne. Helisasin emale ja teatasin uudist. Õnneks ta oli nõus koera ikkagi enda juurde võtma, kuigi mul olid selle pärast suured süümekad….kuidas jätame oma sõbra maha kui tal veel kutsid ka tulemas. Õhtuks oli tuju täiega null ja olin valmis juba tervet ettevõtmist ära jätma. Loopisin pisaraid ja värvisin dušširuumi seina.

Õnneks tunnen end ja jäin tuju paranemist ootama, sest madalseisul tehtud otsused pole mul enamasti just kõige targemad. Pühapäeval otsustasime Aqva spaasse minna, sest meil oli kinkekaart pühapäevase kuupäevaga, kogu hommiku ja Rakverre sõidu ajal püüdsin reisi osas midagi välja mõelda. Õhtuks oli õnneks tuju parem ja arvasin, et võiks ikka minna, me pole veel väga kaua aega kaotanud, Eestis on kogu aeg oldud, korra aastas võiks välja ka saada.

Igatahes, täna hommikul helistas ema ja teatas, et esimene kutsikas on sündinud. Nüüdseks on neid 7. Kes soovib segaverelist musta kutsikat, kes on pooleldi kuldne retriiver, võib mulle teada anda, mõned on hetkel üle ?

Igatahes, haagis edeneb, väike lootus on, et saame homme õhtupoolikul liikuma, või siis kolmapäeva lõunal.